1 – Anna Magdalena Bachi noodivihik (Notenbüchlein für Anna Magdalena Bach / Notebook for Anna Magdalena Bach)
(Hilise algaja tasemelt varajase kesktasemeni)
Anna Magdalena Bachi noodivihik on üks kõige sõbralikumaid sissejuhatusi Johann Sebastian Bachi klahvpillimuusikasse. Selle lühikesed ja mitmekesised palad on üldiselt jõukohased, kuid tutvustavad samal ajal olulisi barokkmuusika oskusi. Õpilastele, kes on õppinud põhiskaalasid, akorde, artikulatsiooni ja kahe käe koordinatsiooni, pakuvad valitud palad loomulikku esimest kokkupuudet Bachi stiiliga.
Selle nimetuse all mõeldakse tavaliselt teist vihikut, mis koostati 1725. aastal Bachi teise abikaasa Anna Magdalena Bachi jaoks. Varasem noodivihik pärineb aastast 1722. 1725. aasta kogumik sisaldab klahvpilli- ja vokaalteoseid ning kõik neist ei ole Johann Sebastian Bachi kirjutatud; mõned pärinevad teistelt heliloojatelt või on ebakindla autorlusega. Sellest hoolimata on selle tuntud menuetid ja teised palad muutunud tavaliseks sissejuhatavaks repertuaariks.
Noodivihiku suurim võlu on selle lihtsus ilma pealiskaudsuseta. Lühike Menuett (Menuett / Minuet) või Polonees (Polonaise / Polonaise) võib näida lihtne, kuid selle hea esitamine nõuab suurt tähelepanu rütmile, fraseerimisele, artikulatsioonile, tasakaalule ja muusikalisele karakterile. Need oskused muutuvad hiljem hädavajalikuks Kaheosalistes inventsioonides (Zweistimmige Inventionen / Two-Part Inventions), Sinfooniates (Sinfonien / Sinfonias), süitides ja Hästi tempereeritud klaviiris (Das wohltemperierte Clavier / The Well-Tempered Clavier).
Tantsud tutvustavad samuti barokkstiili eelkõige rütmi ja artikulatsiooni, mitte romantismiajastule omase dünaamika ja pedaalikäsitluse kaudu. Menuetid, poloneesid, marsid ja gavotid julgustavad õpilast tunnetama põhialustavat pulssi ja eristama erinevaid karaktereid.
Õpetajad võivad valida palu vastavalt õpilase vajadustele, selle asemel et järgida kindlat järjekorda. Üks pala võib arendada artikulatsiooni, teine häälte tasakaalu ja kolmas ornamentikat või tantsurütmi. Õpilane peaks õppima looma selget ja kontrollitud kõla, sõltumata liigselt sustain-pedaalist, kuulates tähelepanelikult iga meloodilist joont.
Noodivihik pakub järkjärgulist üleminekut sisukamale Bachi repertuaarile. Pärast valitud palu võivad õpilased loomulikult edasi liikuda Väikeste prelüüdide (Kleine Präludien / Little Preludes) ja Kaheosaliste inventsioonide (Zweistimmige Inventionen / Two-Part Inventions) juurde ning hiljem Sinfooniate (Sinfonien / Sinfonias), Prantsuse süitide (Französische Suiten / French Suites) ja Hästi tempereeritud klaviiri (Das wohltemperierte Clavier / The Well-Tempered Clavier) juurde.
Anna Magdalena Bachi noodivihikut ei tohiks seetõttu käsitleda pelgalt kergete lastelugude kogumikuna. See on uks Bachi muusikalisse keelde, õpetades puhast artikulatsiooni, kindlat rütmi, käte iseseisvust, fraseerimist ja tähelepanelikku kuulamist ning pakkudes samal ajal iseseisvalt väärtuslikku repertuaari.
2 – Väikesed prelüüdid BWV 924–943 (Kleine Präludien / Little Preludes)
(Varajane kesktase)
Väikesed prelüüdid BWV 924–943 kuuluvad kõige kasulikumate palade hulka pianistidele, kes liiguvad algtaseme repertuaarist Bachi nõudlikuma klahvpillimuusika poole. Need on lühikesed ja kontsentreeritud, võimaldades õpilastel arendada rütmi, artikulatsiooni, fraseerimist, koordinatsiooni ja muusikalist mõistmist, puutumata kohe kokku Kaheosaliste inventsioonide või Hästi tempereeritud klaviiri nõudlikkusega.
See nimetus hõlmab mitut omavahel seotud rühma, mitte ühtainsat kogumikku, mille Bach oleks täpselt sellisel kujul kokku pannud: BWV 924–932, BWV 933–938 ja BWV 939–943. Tänapäevastes väljaannetes ühendatakse need sageli pedagoogilistel eesmärkidel ning üksikute palade raskusaste on väga erinev.
Õppijatele pakuvad Väikesed prelüüdid suurepärast sissejuhatust Bachi klahvpillikeelde. Õpilased õpivad hoidma kindlat pulssi, kujundama fraase, kontrollima artikulatsiooni ja arendama käte iseseisvust. Kuna palad on lühikesed, saab muusikalisi ideid üksikasjalikult uurida, ilma et õpilane tunneks end ülekoormatuna.
Artikulatsioon on eriti oluline. Õpilased peaksid vältima Bachi automaatset mängimist pideva romantilise legato ja rohke pedaaliga. Selged nootide pikkused, kerge artikulatsioon, rütmiline täpsus ja hoolikas tasakaal võimaldavad muusikalisel karakteril loomulikumalt esile tulla. Need harjumused valmistavad õpilast otseselt ette Kaheosaliste inventsioonide kontrapunktilisteks nõudmisteks.
Palad on väärtuslikud ka muusikalise struktuuri uurimiseks. Õpetajad võivad juhtida tähelepanu korduvatele kujunditele, sekventsidele, kadentsidele, imitatsioonilistele lõikudele ja harmoonilistele muutustele. Sellised tähelepanekud aitavad õpilastel liikuda pelgast nootide lugemisest Bachi muusikaliste ideede ülesehituse mõistmiseni.
Palasid ei pea õppima numbrilises järjekorras. BWV-numbrid on katalooginumbrid, mitte astmelise õpetuse järjekord. Mõned palad sobivad suhteliselt varajasse etappi, teised nõuavad suuremat kontrolli ja iseseisvust. Õpetajad võivad seetõttu valida üksikuid prelüüde vastavalt õpilase võimetele ja arendatavale konkreetsele oskusele.
Kogu rühma autorsuse ja edasikandumisega seoses esineb ka teatavat ajaloolist ebakindlust. Eelkõige ei anna varased allikad BWV 939–943 kohta autorluses sama kindlaid tõendeid. Sellest hoolimata on need palad endiselt väljakujunenud ja kasulik osa pedagoogilisest repertuaarist.
Väikesed prelüüdid paiknevad olulisel kohal sissejuhatava Bachi repertuaari ja Kaheosaliste inventsioonide vahel. Need muudavad Bachi ligipääsetavaks, tegemata tema muusikat tühiseks, õpetades, et hea mäng põhineb tähelepanelikul kuulamisel, selgel rütmil, kontrollitud artikulatsioonil ja muusikalise struktuuri mõistmisel.
3 – Kaheosalised inventsioonid BWV 772–786 (Zweistimmige Inventionen / Two-Part Inventions)
(Kesktase)
J. S. Bachi Kaheosalised inventsioonid BWV 772–786 kuuluvad areneva pianisti kõige olulisemate teoste hulka. Viisteist pala on lühikesed ja paljudele kesktaseme õpilastele tehniliselt jõukohased, kuid samal ajal tutvustavad need muusikalise iseseisvuse taset, mis valmistab pianisti ette suureks osaks Bachi edasijõudnute klahvpillirepertuaarist.
Iga inventsioon arendab lühikest muusikalist ideed, mis esitatakse, imiteeritakse, muudetakse ja liigub kahe käe vahel. Kumbki käsi ei toimi pelgalt saatepartiina. Mõlemas on oluline muusikaline materjal ning õpilane peab õppima muutma need kaks osa iseseisvaks, moodustades samal ajal ühe sidusa muusikalise terviku.
See on kogu kogumiku suurim pedagoogiline väärtus. Meloodia ja saate faktuuriga harjunud õpilased peavad õppima kuulama korraga kahte häält, ära tundma olulisi motiive ja vältima olukorda, kus üks käsi hakkab automaatselt teist domineerima. See on põhjalik sissejuhatus polüfoonilisse mängu ning valmistab ette teed Sinfooniate, Prantsuse süitide ja Hästi tempereeritud klaviiri juurde.
Artikulatsioon ja rütmiline täpsus on võrdselt olulised. Nootide pikkuse selge kontroll aitab hoida hääli eristatavana, samas kui kindel pulss võimaldab kuulajal jälgida muusikaliste ideede vahetumist. Õpilased peaksid õppima looma selgust eelkõige puudutuse, artikulatsiooni, rütmi ja tasakaalu kaudu, mitte liigse pedaali abil.
Õpetajad võivad kasutada iga inventsiooni kontrapunkti, fraseerimise, artikulatsiooni, sõrmestuse, rütmi, tasakaalu ja muusikalise vormi uurimiseks. Õpilased võivad määratleda algusmotiivi, jälgida selle esinemisi ja tähele panna, kuidas see häälte vahel liigub. Iga hääle eraldi harjutamine võib olla kasulik, kuid lõppeesmärk on kuulda mõlemat osa üheaegselt ühe ühtse muusikalise vestlusena.
Inventsioone ei tohiks käsitleda pelgalt tehniliste harjutustena. Igal neist on oma karakter, rütmiline energia ja väljenduslik isikupära. Mõni on elav ja mänguline, teine graatsiline, lüüriline, tõsine või mõtlik. Seetõttu peaks õpilane õppima neid muusikana, mitte lihtsalt sõrmede iseseisvuse demonstratsioonidena.
Viisteist pala ei ole raskuselt täiesti ühtlased. Mõned on kergesti ligipääsetavad kesktaseme teosed, teised lähenevad kõrgema kesktaseme nõudmistele. Õpetajad võivad valida üksikuid inventsioone vastavalt õpilase võimetele, selle asemel et käsitleda BWV-numbreid range järjekorrana.
Bachi 1723. aasta autograaf kirjeldab neid palu materjalina, mille eesmärk on õppida mängima selgelt kahes osas ning liikuda edasi suurema meisterlikkuse poole kompositsioonis ja klahvpillimängus. Nende hariduslik eesmärk on tänapäevalgi selge: need õpetavad õpilast mitte ainult Bachi mängima, vaid ka kuulama.
Kaheosalised inventsioonid on seetõttu klaveriõppe keskne verstapost. Need arendavad kontrapunktilist mõtlemist, käte iseseisvust, artikulatsiooni, rütmi, fraseerimist ja muusikalist teadlikkust ning valmistavad õpilast ette kolmeosalisteks Sinfooniateks ja keerukamaks polüfooniliseks repertuaariks.
4 – Neli duetti BWV 802–805 (Vier Duette / Four Duets)
(Kesktase)
J. S. Bachi Neli duetti, BWV 802–805, moodustavad väikese, kuid väärtusliku klahvpilliteoste rühma, mis pakub küpsemat sissejuhatust kaheosalisse kontrapunkti. Need kuuluvad Clavier-Übungi kolmandasse ossa ja on eriti kasulikud õpilastele, kes on juba alustanud Kaheosaliste inventsioonide õppimist.
Iga duett sisaldab kahte iseseisvat muusikalist joont. Kumbki käsi ei saa lihtsalt taustale jääda; hääled imiteerivad, vastavad üksteisele ja arendavad muusikalisi ideid koos. See muudab kogumiku kasulikuks õpilastele, kes liiguvad meloodia ja saate mängimisest tõelise polüfoonilise esituse poole.
Keskne väljakutse on käte iseseisvus. Õpilased peavad kuulma mõlemat häält üheaegselt ja kujundama kumbagi sobivalt. Häälte tasakaal on eriti oluline, sest parem käsi ei tohiks automaatselt olla valjem. Muusikaline tähtsus võib liikuda ühest häälest teise, mistõttu peab pianist esile tooma konkreetse idee just selles hääles, kus see parasjagu asub.
Palad on suurepärased ka artikulatsiooni ja rütmi harjutamiseks. Selged nootide pikkused aitavad hääli eristada, samas kui kindel pulss hoiab kontrastsed rütmimustrid sidusana. Õpilased võivad harjutada iga häält eraldi enne nende ühendamist, õppides lõpuks kuulma mõlemat kui ühtset muusikalist vestlust.
Õpetajatele pakuvad Neli duetti kompaktset materjali käte iseseisvuse, tasakaalu, artikulatsiooni, sõrmestuse, rütmilise kontrolli, fraseerimise ja harmoonilise teadlikkuse arendamiseks. Need võimaldavad uurida ka imitatsiooni, sekventse, meloodilist arengut ja harmoonilist liikumist hallatavas mahus.
Nelja duetti ei tohiks segi ajada pedagoogiliste Kaheosaliste inventsioonidega. Kuigi mõlemas on kaks häält, kuuluvad duettid küpsemasse Clavier-Übungi ning neid võib käsitleda kaheosalise kirjutuse edasiarendusena. Seetõttu sobivad need eriti hästi pärast seda, kui õpilane on saanud mõningase kogemuse inventsioonidega.
Neid võib kõige paremini liigitada kesktaseme kuni kõrgema kesktaseme repertuaariks. Nende raskus ei seisne niivõrd kiiruses või virtuoossuses kui kahe sõltumatu hääle kuulmises, tasakaalustamises ja koordineerimises. Need moodustavad suurepärase silla Sinfooniate, fuugade ja teiste küpsete kontrapunktiliste teoste juurde.
5 – Kolmeosalised inventsioonid / Sinfooniad BWV 787–801 (Sinfonien / Three-Part Inventions / Sinfonias)
(Kesktase kuni kõrgem kesktase)
J. S. Bachi Kolmeosalised inventsioonid, mida tavaliselt tuntakse Sinfooniate nime all, BWV 787–801, on oluline verstapost pianisti muusikaliste ja tehniliste võimete arengus. Need jätkavad Kaheosaliste inventsioonide rajatud teed, kuid suurendavad väljakutset, nõudes mängijalt kolme iseseisva hääle koordineerimist ja kuulamist.
Viisteist Sinfooniat kuulusid koos Kaheosaliste inventsioonidega Bachi 1723. aasta pedagoogilisse kogumikku. Bach kavatses nende abil õpetada selget mängu kahes ja kolmes osas ning arendada edasi meisterlikkust kompositsioonis ja klahvpillimängus. Ometi on need palju enamat kui harjutused: igaüks neist on hoolikalt üles ehitatud muusikaline kompositsioon.
Keskne väljakutse on kolme hääle iseseisvus. Keskmine hääl võib kergesti ülemise ja alumise hääle alla kaduda, mistõttu peavad õpilased õppima kuulama kõiki kolme liini. Mõnikord peab üks käsi mängima kahte häält, samal ajal kui teine mängib kolmandat, mis nõuab täpset sõrmestust, koordinatsiooni ja tundlikku puudutust.
See muudab Sinfooniad suurepäraseks kursuseks polüfoonilises kuulamises ja häälte tasakaalus. Oluline muusikaline idee võib esineda ükskõik millises hääles, seega peavad õpilased õppima looma muutuva hierarhia, mitte lihtsalt mängima parema käega valjemini. Need oskused on põhialuseks Bachi fuugadele ja polüfoonilisele muusikale üldisemalt.
Artikulatsioon ja rütm jäävad hädavajalikuks. Erinevad hääled võivad liikuda erineva kiirusega, samas kui motiivid sisenevad eri hetkedel. Kindel pulss ja selge artikulatsioon võimaldavad üksikutel joontel eristatavana püsida. Õpilased peaksid vältima liigset pedaali ja arendama oskust noote eelkõige sõrmede abil ühendada ja eraldada.
Õpetajad võivad kasutada neid palu nii diagnostiliselt kui ka muusikaliselt. Probleemid hääbumava keskmise häälega võivad viidata vajadusele töötada tasakaalu ja sõrmekontrolli kallal; ebastabiilsed liinid võivad vajada häälte eraldi harjutamist; mehaaniline esitus võib nõuda rohkem tähelepanu fraseerimisele, harmooniale ja artikulatsioonile.
Viieteistkümne pala raskusaste on erinev, mistõttu neid ei ole vaja õppida numbrilises järjekorras. Mõned sobivad tugevatele kesktaseme õpilastele, samas kui teised nõuavad suuremat häälte tasakaalu, koordinatsiooni, ornamentika ja tempo kontrolli. Ka nende muusikaline karakter varieerub märkimisväärselt, ulatudes energilistest ja tantsulistest kuni lüüriliste, tõsiste ja introspektiivseteni.
Progressiivses Bachi õppes järgnevad Sinfooniad loomulikult Kaheosalistele inventsioonidele. Neid võib õppida kõrvuti Prantsuse süitide lihtsamate osadega ning hiljem liikuda valitud prelüüdide ja fuugade juurde kogumikus Hästi tempereeritud klaviir.
Kolmeosalised inventsioonid / Sinfooniad võib sobivalt liigitada kesktaseme kuni kõrgema kesktaseme repertuaariks. Nende keskne õppetund on, et suurem iseseisvus ei tähenda eraldatust: kolm häält peavad säilitama oma individuaalse identiteedi, moodustades samal ajal ühe sidusa muusikalise struktuuri.
6 – Prantsuse süidid BWV 812–817 (Französische Suiten / French Suites)
(Kesktase kuni kõrgem kesktase)
J. S. Bachi Prantsuse süidid BWV 812–817 kuuluvad kõige olulisemate kogumike hulka pianistidele, kes liiguvad edasi Inventsioonidest ja Sinfooniatest. Need ühendavad elegantsed tantsuosad Bachi iseloomuliku meloodilise, harmoonilise ja kontrapunktilise kirjutamisviisiga, pakkudes õpilasele võimalust arendada muusikalist küpsust suuremate ja mitmekesisemate teoste kaudu.
Kuus süiti loodi Bachi Kötheni ja Leipzigi aastatel, kuigi nende täpsed daatumid ei ole kindlad. Nimetus „prantsuse” eristab neid Inglise süitidest, kuid ei tähenda, et need lihtsalt jäljendaksid prantsuse muusikat. Tundub, et nimetus anti neile hiljem, mitte Bachi enda poolt.
Iga süit keskendub Allemande’ile (Allemande / Allemande), Courante’ile (Courante / Courante), Sarabande’ile (Sarabande / Sarabande) ja Gigue’ile (Gigue / Gigue), millele lisanduvad sellised tantsud nagu Menuetid (Menuette / Menuets), Gavotid (Gavotten / Gavottes), Bourréed (Bourrées / Bourrées) ja Anglaised (Anglaises / Anglaises). Igal osal on oma rütmiline karakter, mistõttu on süidid suurepärane sissejuhatus barokse tantsumuusika stiili.
Õpilased õpivad, et need tantsud ei ole lihtsalt ajaloolised vormid. Bach muudab nende rütmid ja žestid keerukateks muusikalisteks struktuurideks. Allemande arendab voolavat fraseerimist; Courante nõuab rütmilist kontrolli ja koordinatsiooni; Sarabande õpetab väljenduslikku vaoshoitust ja pikki fraase; kiiremad tantsud nõuavad aga selgust ja rütmilist energiat.
Süidid ühendavad ka homofoonilisi ja kontrapunktilisi faktuure. Õpilased, kes on õppinud Inventsioone ja Sinfooniaid, saavad rakendada oma kuulamis- ja häälte tasakaalu oskusi suuremas muusikalises kontekstis.
Ornamentika on veel üks oluline õppevaldkond. Trillerid, mordendid, appoggiaturad ja muud kaunistused moodustavad osa barokkmuusika väljenduskeelest. Õpilased peaksid õppima neid loomulikult ja rütmiliselt esitama, selle asemel et käsitleda neid puhtalt dekoratiivsete lisanditena.
Õpetajatele pakuvad Prantsuse süidid rikkalikku õppematerjali. Erinevaid osi saab kasutada rütmi, fraseerimise, häälte tasakaalu, artikulatsiooni, ornamentika, koordinatsiooni ja muusikalise vormi arendamiseks. Paljud osad kasutavad korduvate lõikudega kaheosalist vormi, mis annab õpilastele võimaluse mõista tonaalset struktuuri, modulatsiooni ja motiivset arengut.
Õpilased peaksid õppima korduvaid lõike lähenema ka kujutlusvõimega. Peened erinevused artikulatsioonis, ornamentikas või fraseerimises võivad anda kordunud lõigule uue iseloomu, muutmata selle põhistruktuuri.
Tempo ja pedaal nõuavad ettevaatlikkust. Tantsu ei tohiks lihtsalt mängida nii kiiresti kui võimalik ning tempo peab võimaldama rütmil, artikulatsioonil ja karakteril jääda selgeks. Pedaali tuleks üldjuhul kasutada säästlikult, et hääled, ornamentika ja harmoonilised muutused säilitaksid oma eristatavuse.
Kuus süiti erinevad raskuselt märgatavalt, mistõttu neid ei pea õppima numbrilises järjekorras. Üksikud osad ulatuvad jõukohastest kesktaseme paladest kuni nõudliku kõrgema kesktaseme repertuaarini. Valitud osad võivad pakkuda hallatavat esimest kogemust suurema mitmeosalise teose ettevalmistamisel.
Täiskasvanud õppijatele pakuvad süidid tõsist ja rahuldust pakkuvat repertuaari, mis ei nõua alati virtuoosset tehnikat. Noorematele õpilastele tutvustavad valitud osad suuremaid muusikalisi struktuure, ajaloolisi tantsustiile ja arenenumat väljenduslikkust.
Progressiivses Bachi õppes sobivad Prantsuse süidid loomulikult pärast Kaheosalisi inventsioone ja Sinfooniaid. Neid võib õppida kõrvuti valitud teostega kogumikust Hästi tempereeritud klaviir ning hiljem valmistavad need pianisti ette Inglise süitide, partiitade ja teiste küpsete klahvpilliteoste jaoks.
Prantsuse süidid on seetõttu oluline kesktaseme kuni kõrgema kesktaseme etapp. Need õpetavad ühendama rütmi, tantsukarakteri, artikulatsiooni, harmoonia, ornamentika ja fraasistruktuuri, arendades samal ajal suuremate teoste jaoks vajalikku keskendumisvõimet.
7 – Hästi tempereeritud klaviir, I osa (Das wohltemperierte Clavier, Teil I / The Well-Tempered Clavier, Book I)
(Hiline kesktase kuni edasijõudnute tase)
J. S. Bachi Hästi tempereeritud klaviir, I osa, BWV 846–869, on üks klahvpillimuusika tähtsamaid kogumikke. Selle 24 prelüüdi ja fuuga paari hõlmavad kõiki duuri- ja mollihelistikke ning ühendavad muusikalise kujutlusvõime, kontrapunktilise tehnika, harmoonilise uurimise ja klahvpillikunsti. Pianoõppijale tähendab see suurt sammu edasi arenenud muusikalise meisterlikkuse suunas.
Bach koostas ja lõpetas I osa suures osas 1722. aastal. Tiitellehel esitletakse kogumikku materjalina muusikahuvilisele noorsoole, kes soovib õppida, ning neile, kes on juba õpingutes vilunumad. Seega ei olnud Hästi tempereeritud klaviir lihtsalt kontserdikogumik, vaid ka põhjalik näide klahvpillimängust, kontrapunktist, harmooniast ja kompositsioonist.
Iga helistiku juurde kuulub Prelüüd, millele järgneb Fuuga. Prelüüdid erinevad suuresti iseloomu ja faktuuri poolest, samal ajal kui fuugad arendavad muusikalist teemat mitme iseseisva hääle kaudu. See kontrast annab kogumikule erakordse mitmekesisuse.
Prelüüdid tutvustavad õpilastele paljusid klahvpillikirjutuse vorme, suhteliselt lihtsatest faktuuridest kuni kiirete passaažide, arpedžode, akordide ja keerukate figuratsioonideni. Fuugad esitavad nõudlikuma väljakutse, nõudes pianistilt mitme joone samaaegset kuulamist ja nendevaheliste suhete mõistmist.
Need teosed toetuvad otseselt oskustele, mida arendatakse Kaheosalistes inventsioonides ja Sinfooniates. Fuugades võib kontrapunkt aga muutuda märksa keerukamaks, keerukamate teemade, harmoonilise arenduse ja häälte juhtimisega.
Häälte tasakaal on üks keskseid väljakutseid. Oluline muusikaline idee võib esineda kummaski käes või sisemises hääles, mistõttu peavad õpilased õppima looma paindliku hierarhia, mitte lihtsalt muutma paremat kätt domineerivaks. Selge sõrmeline artikulatsioon ja hoolikalt kontrollitud nootide pikkused on üldiselt tähtsamad kui pidev romantiline legato või tugev pedaal.
Rütmiline stabiilsus on sama oluline. Kindel sisemine pulss võimaldab häältest sõltumatult liikuda, lõhkumata suuremat struktuuri. Kogumik pakub ka erakordset sissejuhatust harmooniasse, sest süstemaatiline liikumine läbi helistike avab õpilasele väga laia valiku harmoonilisi suhteid ja värve.
Õpetajatele seovad prelüüdid ja fuugad klaverimängu muusikateooriaga. Õpilased võivad tuvastada teemasid, vastuteemasid, sekventse, kadentse, modulatsioone, episoode ja teema sisseastumisi. Analüüs on kõige kasulikum siis, kui see aitab õpilasel muusikat kuulda ja kujundada, mitte ei muutu iseseisvaks akadeemiliseks harjutuseks.
Fuugad on eriti tõhusad muusikalise arutluskäigu õpetamiseks. Iga teema sisseastumise leidmine noodis ja selle kuulamine harjutamise ajal võib tugevdada nii päheõppimist kui ka tõlgendust. Iga hääl peab jääma elavaks, mitte muutuma passiivseks taustaks.
Prelüüdid pakuvad täiendavat õppetundi stiililisest paindlikkusest. Üks võib nõuda voolavat legatot, teine teravat artikulatsiooni, kolmas akordide tasakaalu ja neljas väga kontrollitud rütmi. Kogumik takistab seetõttu ühe jäiga „Bachi mängimise” kujutluse tekkimist.
24 paari ei ole paigutatud lihtsasse raskusjärjekorda. Helistike järjestus on süstemaatiline, kuid tehniline raskus ei suurene järk-järgult C-duurist h-mollini. Seetõttu tuleks üksikuid palu valida vastavalt õpilase võimetele, mitte tingimata õppida neid järjest.
Valitud prelüüdidega võib mõnikord alustada enne, kui õpilane on valmis nõudlikumateks fuugadeks. Teisi palu saab valida konkreetsete oskuste arendamiseks, näiteks häälte tasakaalu, artikulatsiooni, ornamentika, harmoonilise teadlikkuse või vormitaju jaoks.
Kogumik valmistab õpilasi ette suureks osaks Bachi küpsest klahvpillirepertuaarist, sealhulgas Inglise süitideks, partiitadeks, Prantsuse avamänguks, Itaalia kontserdiks, Kromaatiliseks fantaasiaks ja fuugaks ning Goldbergi variatsioonideks. Selle mõju hilisematele heliloojatele ja pianistidele on samuti tohutu.
Õppija jaoks seisneb selle suurim väärtus viisis, kuidas see õpetab korraga kuulma meloodiat, harmooniat, rütmi, kontrapunkti, artikulatsiooni ja vormi. Õpetajale pakub see pikaajalist kursust edasijõudnute muusikalises meisterlikkuses, mitte pelgalt raskete eksamipalade kogumit.
Hästi tempereeritud klaviir, I osa sobib tervikuna liigitamiseks tasemele hiline kesktase kuni edasijõudnute tase, kuigi üksikute prelüüdide ja fuugade raskusaste varieerub suuresti. Hoolikas õppimine tähistab otsustavat üleminekut kesktaseme Bachi mängult arenenud klahvpillirepertuaari poole.
8 – Tokaadid BWV 910–916 (Toccaten / Toccatas)
(Hiline kesktase kuni edasijõudnute tase)
J. S. Bachi seitse klahvpilli tokaadat BWV 910–916 paiknevad tema klahvpillirepertuaaris erilisel kohal. Need ühendavad briljantse passaažimängu, väljenduslikke aeglasi lõike, imitatsioonilist kontrapunkti, fuugasid ja dramaatilisi karakterimuutusi. Pianisti jaoks tähendavad need liikumist Inventsioonide, Sinfooniate ja Hästi tempereeritud klaviiri süsteemsematest vormidest vabama ja virtuoossema klahvpillikirjutuse suunas.
Sõna toccata tuleneb itaalia sõnast toccare, „puudutama”, ning viitab traditsiooniliselt briljantsele, improvisatsioonilisele klahvpillikirjutusele. Bachi tokaadad viivad selle idee edasi, ühendades kontrastsed lõigud väga individuaalseteks struktuurideks. Teos võib liikuda järsult vabast passaažist aeglasesse väljenduslikku ossa ja seejärel fuugasse.
See vabadus muudab tokaadad erinevaks suurest osast repertuaarist, millega õpilased on varem kokku puutunud. Pianist peab ära tundma kiired karakterimuutused, säilitades samal ajal üldise struktuuritaju. Briljantne passaaž, lüüriline lõik või fuuga peab igaüks omama oma muusikalist identiteeti, muutmata tervikteost katkendlikuks.
Tehniliselt nõuavad need teosed märksa suuremat kontrolli kui Bachi pedagoogilised palad. Esinevad skaalad, arpedžod, murtud akordid, korduvad noodid, ornamentika, suured hüpped, akordiline kirjutus ja kiired figuratsioonid. Väljakutse ei seisne ainult raskete nootide mängimises, vaid ka nende rütmiliselt kindla, selgelt artikuleeritud ja muusikaliselt eesmärgipäraseks muutmises.
Koordinatsioon on eriti tähtis. Käed võivad liikuda kiiresti kontrastsete mustrite vahel või koordineerida mitut kõlakihti. Tõhus sõrmestus, ökonoomne liikumine ja lõdvestatus on hädavajalikud. Õpilased peaksid vältima tarbetu jõu kasutamist, eriti briljantsetes lõikudes.
Artikulatsioon jääb aluseks. Kiired figuratsioonid võivad moodsal klaveril kergesti hägustuda, kui neid mängitakse liigse legato või pedaaliga. Õpilased peaksid esmalt arendama selgust sõrmede kaudu, kasutades sustain-pedaali valikuliselt siis, kui see on vajalik resonantsi või teatud kõlavärvi saavutamiseks.
Vaba kirjutuse ja range kontrapunkti kombinatsioon muudab tokaadad eriti väärtuslikuks õpilastele, kes on juba õppinud inventsioone ja fuugasid. Pianist peab suutma liikuda vabamast, peaaegu improvisatsioonilisest stiilist distsiplineeritud kontrapunktse mänguni, kaotamata muusikalist sidusust.
Aeglased lõigud võivad olla eriti paljastavad. Pikad noodid, ornamentika, pidetused ja harmoonilised muutused jätavad vähe võimalusi kiiruse taha peitu pugemiseks. Need õpetavad, et väljenduslik mäng sõltub ajastusest, resonantsist, fraseerimisest ja tähelepanelikust kuulamisest sama palju kui tehnilisest säravusest.
Tokaadad pakuvad suurepärast materjali ka muusikalise arhitektuuri uurimiseks. Õpilased võivad tuvastada vabu lõike, aeglasi osi, sekventse, episoode ja fuugasid ning mõista, kuidas Bach loob kontrasti harmoonia, rütmi, registri, faktuuri ja karakteri abil. Struktuurne teadlikkus muudab päheõppimise kindlamaks ja aitab vältida olukorda, kus pikk teos muutub seosetute lõikude jadaks.
Õpetajatele pakub kogumik võimalust arendada stiililist paindlikkust, retoorilist fraseerimist, ornamentikat, koordinatsiooni, artikulatsiooni ja suuremahulist muusikalist mõtlemist. Õpetaja võib aidata õpilasel kõigepealt mõista tervikstruktuuri ja alles seejärel alustada üksikasjalikku tehnilist tööd.
Seitse teost ei ole võrdselt rasked ja BWV-numbrite järjekorda ei tohiks käsitleda pedagoogilise progressioonina. Õpilane võib olla valmis üheks tokaadaks, kuid mitte veel teiseks. Ka üksikud osad võivad olla jõukohased enne kogu teost.
Üks nende suurimaid õppetunde on, et vabadus ja distsipliin ei ole vastandid. Bach võib luua muusikat, mis kõlab spontaanselt ja improvisatsiooniliselt, säilitades samal ajal erakordse harmoonilise ja kontrapunktilise kontrolli. Pianist peab seetõttu lubama väljenduslikku vabadust, ohverdamata rütmi, struktuuri ega selgust.
9 – Itaalia kontsert BWV 971 (Italienisches Konzert / Italian Concerto)
(Edasijõudnud)
J. S. Bachi Itaalia kontsert F-duur, BWV 971, on üks tema kuulsamaid klahvpilliteoseid ja oluline verstapost edasijõudnud pianoõpilasele. Kuigi orkestrit ei ole, loob Bach mulje kontserdist ühel klaviatuuril kontrastsete faktuuride, briljantse passaažimängu, lüüriliste meloodiate ja soololiku ning ansambliliku kirjutuse vaheldumise kaudu.
Teos avaldati 1735. aastal Clavier-Übungi teise osa osana ning peegeldab Bachi huvi Itaalia kontserdistiili vastu, mida seostatakse selliste heliloojatega nagu Vivaldi. See koosneb kolmest osast: kiirest esimesest osast F-duuris, aeglasest Andante (Andante / Andante) d-mollis ja kiirest Presto (Presto / Presto) F-duuris.
Esimene osa on üles ehitatud „soolo” ja „tutti” kontrastile. Bach loob need orkestrilised erinevused faktuuri, registri, artikulatsiooni, rütmi ja dünaamilise karakteri abil. Kaasaegsel klaveril peab pianist muutma need erinevused kuuldavaks, mitte mängima iga lõiku samal helitugevustasemel.
Avangosa on ka suurepärane rütmilise energia ja artikulatsiooni õppetund. Kiired skaalad, murtud akordid, korduvad mustrid ja hüpped nõuavad kerget, kontrollitud tehnikat ja kindlat pulssi. Väljakutse ei ole lihtsalt kiiresti mängida, vaid panna passaažid kõlama vabalt ja muusikaliselt eesmärgipäraselt.
Õpilased peaksid samuti ära tundma korduva materjali ja kontrastsed episoodid, mis annavad osale selle suuremahulise struktuuri. Nende suhete mõistmine muudab nii õppimise kui ka päheõppimise kindlamaks.
Andante pakub rabavat kontrasti. Selle intiimne, laululine karakter nõuab meloodia, saate, harmoonia, ajastuse ja tooni hoolikat kontrolli. Kuna kõik liigub aeglasemalt, tulevad fraseerimise ja tasakaalu puudused eriti selgelt esile. See on suurepärane cantabile-mängu ja väljendusliku vaoshoituse õppetund.
Viimane Presto pöördub tagasi avamängu säravuse juurde. Selle pidev liikumine nõuab suurt keskendumist, väledust, rütmilist täpsust ja vastupidavust. Kiirus ei tohiks kunagi olla peamine eesmärk; artikulatsioon ja rütmiline karakter peavad jääma selgeks.
Bach kirjutas teose kahe manuaaliga klavessiinile, mis võimaldas luua kontraste erinevate manuaalide vahel. Kaasaegsel klaveril on ainult üks klaviatuur, mistõttu peab pianist need efektid taaslooma dünaamika, artikulatsiooni, häälte tasakaalu, registri ja puudutuse kaudu. Eesmärk ei ole klavessiini mehaaniliselt jäljendada, vaid säilitada Bachi kirjutuses sisalduvad muusikalised kontrastid.
Pedaali tuleks kasutada valikuliselt. Sõrmeline artikulatsioon ja üksikute häälte kontroll on tähtsamad kui pikk resonants. Ka ornamentika tuleks integreerida loomulikult rütmi ja fraasi, mitte käsitleda seda eraldi dekoratsioonina.
Õpetajatele ühendab Itaalia kontsert kiire tehnika, artikulatsiooni, häälte tasakaalu, rütmilise kontrolli, harmoonia, fraseerimise, dünaamilise kontrasti ja suuremahulise planeerimise. Seda ei tohiks käsitleda pelgalt virtuoosse efektipalana: selle keskne väljenduslik idee on säravuse ja intiimsuse kontrast.
Teoseni võiks jõuda pärast ulatuslikku kogemust Kaheosaliste inventsioonide, Sinfooniate, valitud Prantsuse süitide ning kogumiku Hästi tempereeritud klaviir prelüüdide ja fuugadega. Seejärel võib see valmistada pianisti ette Inglise süitideks, partiitadeks, Prantsuse avamänguks ja teisteks edasijõudnute klahvpilliteosteks.
Itaalia kontsert on sobivalt liigitatav edasijõudnute repertuaari. Selle suurim õppetund on, et üks pianist võib kontrasti, faktuuri, artikulatsiooni ja muusikalise kujutlusvõime abil tekitada mulje tervest ansamblist.
10 – Hästi tempereeritud klaviir, II osa (Das wohltemperierte Clavier, Teil II / The Well-Tempered Clavier, Book II)
(Edasijõudnud)
J. S. Bachi Hästi tempereeritud klaviir, II osa, BWV 870–893, on üks klahvpillimuusika suuri saavutusi ja I osa loomulik jätk. See sisaldab 24 prelüüdi ja fuuga paari kõigis duuri- ja mollihelistikes, kuid selle muusika tundub sageli avaram, mitmekesisem ja küpsem.
II osa koostati I osast märksa hiljem ja Bach lõpetas selle 1740. aastatel. Kogumik peegeldab tema erakordset kogemust helilooja ja klahvpillimängijana ning sisaldab laia valikut kontrapunktilisi tehnikaid, harmoonilisi ideid, faktuure ja väljenduslikke karaktereid.
Iga paar koosneb Prelüüdist ja sellele järgnevast Fuugast. Prelüüdid ulatuvad lüürilistest ja meditatiivsetest paladest tugevalt mustripõhise või virtuoosse kirjutuseni. Fuugad nõuavad veelgi suuremat kontrolli mitme iseseisva hääle, teema sisseastumiste, sisemiste häälte, bassiliinide ja harmoonilise liikumise üle.
Õpilaste jaoks on suurim väljakutse polüfooniline kontroll. Pianist peab kuulma korraga mitut häält, laskmata faktuuril muutuda segaseks. Teema võib esineda mistahes hääles ja selle esiletõus võib teose jooksul muutuda. See muudab rafineeritud häälte tasakaalu hädavajalikuks.
Kaheosalistes inventsioonides ja Sinfooniates arendatud oskused viiakse siin palju keerukamale tasemele. Selge artikulatsioon, nootide hoolikas pikkus, rütmiline stabiilsus ja kontrollitud tasakaal on hädavajalikud. Liigne romantiline legato ja pedaal võivad kontrapunkti hägustada, mistõttu peaks sõrmekontroll jääma aluseks.
Kogumik on samuti erakordne harmoonia õppetund. Süstemaatiline liikumine läbi kõigi helistike võimaldab õpilastel kogeda modulatsiooni, kromatismi, pidetusi, sekventse ja kadentse väljenduslike muusikaliste jõududena, mitte pelgalt teoreetiliste mõistetena.
Õpetajatele pakub II osa rikkalikku seost analüüsi ja esituse vahel. Õpilased saavad tuvastada teema sisseastumisi, episoode, harmoonilisi tugipunkte ja kontrapunktilisi võtteid ning seejärel kasutada seda arusaama muusika kujundamiseks ja päheõppimise tugevdamiseks.
Artikulatsioon peab jääma paindlikuks, mitte mehaaniliselt ühtlaseks. Mõni pala nõuab voolavaid jooni, teine teravat artikulatsiooni, kolmas akordilist kontrolli, korduvate nootide tehnikat või õrna melodilist mängu. Pianist peab kohandama puudutuse iga üksikteose järgi.
Kaasaegne klaver pakub väljenduslikke võimalusi, kuid võib muuta faktuuri ka liiga tihedaks. Hoolikas häälte tasakaal, tagasihoidlik pedaalikasutus ja nootide selge vabastamine aitavad säilitada häälte iseseisvust.
II osa ei tohiks õppida rangelt BWV järjekorras. Kataloogijärjestus ei ole õpetuslik progressioon ja üksikute paaride raskusaste varieerub suuresti. Valitud prelüüdid võivad olla jõukohased enne, kui õpilane on valmis vastavateks fuugadeks. Seetõttu võib õpilane töötada üksikute paaridega vastavalt oma praegustele oskustele.
Ka päheõppimine muutub sellel tasemel keerukamaks. Visuaalne, füüsiline, harmooniline, struktuurne ja kuuldeline mälu peaksid teineteist toetama. Teema ja vormilise struktuuri mõistmine on eriti väärtuslik fuugades, kus ainult sõrmemälule toetumine võib olla ebakindel.
II osa valmistab pianisti ette Inglise süitideks, partiitadeks, Prantsuse avamänguks, Goldbergi variatsioonideks ja Fuugakunstiks. See on ka pikaajaline projekt, mille juurde saab pianisti arusaama arenedes korduvalt tagasi tulla.
Pianoõppijale on selle suurim õppetund võime kuulda korraga meloodiat, harmooniat, rütmi, kontrapunkti, artikulatsiooni ja vormi. Õpetajale on see palju enamat kui edasijõudnute eksamipalade kogum: see on terviklik kursus küpses muusikalises meisterlikkuses.
Hästi tempereeritud klaviir, II osa võib tervikuna sobivalt liigitada edasijõudnute repertuaari, kuigi üksikute prelüüdide ja fuugade raskus varieerub suuresti. Selle juurde tuleks asuda pärast tugeva Bachi aluse ja I osa märkimisväärse kogemuse omandamist.
11 – Inglise süidid BWV 806–811 (Englische Suiten / English Suites)
(Edasijõudnud)
J. S. Bachi Inglise süidid BWV 806–811 kuuluvad tema klahvpillirepertuaari kõige mahukamate teoste hulka. Need ühendavad stiliseeritud tantsud nõudliku kontrapunkti, briljantse passaažimängu, ornamentika ja suuremahuliste muusikaliste struktuuridega. Pianisti jaoks tähendavad need olulist sammu edasi Prantsuse süitidest ja muust kesktaseme Bachi repertuaarist.
Kuut süiti nimetatakse traditsiooniliselt Inglise süitideks, kuigi puuduvad kindlad tõendid, et Bach oleks need spetsiaalselt kirjutanud inglise patroonile või et nimetus pärineks temalt. Ka nende täpsed daatumid on ebakindlad. Süidid peegeldavad pigem mitme Euroopa muusikatraditsiooni sünteesi kui kitsalt inglise stiili.
Kuus teost on A-duuris, a-mollis, g-mollis, F-duuris, e-mollis ja d-mollis. Igaüks algab mahuka Prelüüdiga, millele järgnevad tavaliselt Allemande, Courante, Sarabande, lisatantsud ja lõpetav Gigue.
Alguse Prelüüdid on eriti olulised. Võrreldes Prantsuse süitidega on need sageli pikemad ja tehniliselt nõudlikumad, sisaldades kiireid figuratsioone, sekventse, murtud akorde, imitatsiooni ja ulatuslikku kontrapunktilist kirjutust. Need nõuavad pianistilt muusikalise kontseptsiooni hoidmist palju pikema aja vältel.
Tantsuosad õpetavad erinevaid rütmilise ja väljendusliku kontrolli vorme. Allemande soodustab voolavat fraseerimist; Courante nõuab rütmilist elujõudu; Sarabande vaoshoitust ja pika joonega fraseerimist; Gigue aga väledust, selgust ja vastupidavust.
Süidid sobivad suurepäraselt ka artikulatsiooni arendamiseks. Liigne romantiline legato võib muuta muusika raskeks ja varjata selle rütmilist ning kontrapunktilist karakterit. Õpilased peaksid arendama paindlikku sõrmeartikuleerimist ja vältima liigset sõltuvust pedaalist.
Ornamentika on teine oluline valdkond. Trillerid, mordendid, pöörded ja muud kaunistused kuuluvad muusikalisse keelde ning neid tuleks loomulikult fraasi sisse integreerida. Nende harmoonilise ja rütmilise funktsiooni mõistmine on olulisem kui pelk korrektne teostamine.
Süidid pakuvad olulisi võimalusi häälte tasakaalu arendamiseks. Iseseisvad hääled võivad esineda tantsuosade sees, eriti prelüüdides ja kontrapunktilistes osades. Bass või sisemine hääl võib mõnikord olla olulisem kui ülemine hääl, nõudes pidevalt muutuvat tasakaalu.
Need pakuvad samuti suurepärast materjali harmoonia ja vormi uurimiseks. Õpilased saavad vaadelda kadentse, modulatsioone, sekventse, korduslõike ja tonaalseid suhteid. Struktuuri mõistmine aitab nii interpretatsiooni kui ka päheõppimist.
Kuus süiti ei ole paigutatud lihtsasse raskusjärjekorda. BWV-numbrid on katalooginumbrid, mitte astmeline järjestus, ja üksik osa võib olla teisest märkimisväärselt lihtsam või raskem. Seetõttu võib õpilane õppida valitud osi ilma iga süiti numbrilises järjekorras läbimata.
Alguse prelüüdid võivad olla ka raskemad kui neile järgnevad tantsud. Õpilane võib olla valmis mitmeks süidi osaks, kuid mitte veel selle Prelüüdiks, ja neid osi võib täiesti õigustatult õppida eraldi.
Õpetajatele on Inglise süidid eriti väärtuslikud tehnika ja muusikalise interpretatsiooni ühendamiseks. Õpilased õpivad kontrollima keerukaid faktuure, säilitama rütmilist karakterit, käsitlema ornamentikat ja hoidma keskendumist läbi terve mitmeosalise teose.
Need sobivad loomulikult pärast Kaheosalisi inventsioone, Sinfooniaid ja valitud Prantsuse süite ning neid võib õppida kõrvuti Hästi tempereeritud klaviiriga. Samuti pakuvad need olulist ettevalmistust partiitadele.
Inglise süidid võib kogumikuna sobivalt liigitada edasijõudnute repertuaari, kuigi üksikute osade raskus ulatub kõrgemast kesktasemest väga edasijõudnute tasemeni. Nende keskne õppetund on, et tehniline kontroll peab teenima rütmi, struktuuri, tantsukarakterit ja muusikalist väljendust.
12 – Partiitad BWV 825–830 (Partiten / Partitas)
(Edasijõudnute kuni väga edasijõudnute tase)
J. S. Bachi kuus klahvpilli partiitad BWV 825–830 kuuluvad barokse klahvpillisüidi kõrgeimate saavutuste hulka. Need ühendavad tantsuosad, keeruka kontrapunkti, väljendusrikkad meloodiad, briljantsed passaažid, ornamentika ja erakordse mitmekesisuse. Pianoõppijale tähendavad need suurt sammu edasi Prantsuse süitidest ja Inglise süitidest.
Kuus partiitat on B-duuris, c-mollis, a-mollis, D-duuris, G-duuris ja e-mollis. Need avaldati eraldi aastatel 1726–1730 ja koondati 1731. aastal Bachi Clavier-Übungi esimeseks osaks. Nende algusosad on erakordselt mitmekesised, hõlmates Praeludium’it, Sinfoniat, Fantasiat, Ouverture’it ja Toccatat.
See mitmekesisus on üks kogumiku suurimaid võlusid. Iga partiita nõuab erinevat kombinatsiooni rütmist, faktuurist, kontrapunktist, ornamentikast ja väljendusest. Pianist ei saa kõigi kuue teose mängimisel tugineda ühele valemile.
Keskmes on tuntud baroksed tantsud, nagu Allemande, Courante, Sarabande, Gavotte, Bourrée ja Gigue. Bach muudab need tantsud keerukaks kontserdimuusikaks, säilitades nende rütmilise identiteedi ja avardades samal ajal oluliselt nende muusikalisi võimalusi.
Allemanded nõuavad voolavat fraseerimist ja rütmilist stabiilsust; Couranted elavat, kuid kontrollitud liikumist; Sarabanded erakordset väljenduslikku vaoshoitust; Gigued panevad proovile väleduse, selguse, rütmilise elujõu ja vastupidavuse.
Partiitad on eriti väärtuslikud häälte tasakaalu arendamiseks. Olulised muusikalised ideed võivad esineda sisemistes häältes või bassis ning nende suhteline tähtsus võib fraasist fraasi muutuda. Õpilased peavad seetõttu õppima kontrollima mitut muusikalist kihti ja looma veenva hierarhia.
Artikulatsioon on sama oluline. Liigne legato ja pedaal võivad faktuure hägustada, samas kui liiga eraldatud mäng võib muusikalise joone katki teha. Pianist vajab paindlikku puudutuse ulatust, mis peegeldab iga osa karakterit.
Ka ornamentikat tuleb käsitleda muusikalise keele osana. Trillerid, mordendid, pöörded ja nendega seotud figuurid tuleb esitada loomulikult ja rütmiliselt, pöörates tähelepanu nende harmoonilisele ja meloodilisele funktsioonile.
Õpetajatele ühendavad partiitad peaaegu kõik edasijõudnute Bachi õppimise põhiaspektid. Erinevaid osi saab kasutada artikulatsiooni, ornamentika, kontrapunkti, häälte tasakaalu, kiirete passaažide, harmoonia ja pika joone fraseerimise arendamiseks. Need sobivad suurepäraselt ka suuremahulise vormi õpetamiseks, kuna pianist peab mõistma mitme vastandliku osa vahelist suhet.
Korduvad lõigud väärivad muusikalist kujutlusvõimet. Kui struktuur on kindlalt omandatud, võivad erinevused artikulatsioonis, fraseerimises, ornamentikas või rõhuasetuses anda korduvale materjalile uue karakteri, muutumata meelevaldseks.
Kuus partiitat ei moodusta ranget õpetuslikku progressiooni. Üksikute osade raskusaste varieerub suuresti ning õpilane võib olla valmis üheks osaks, kuid mitte veel teiseks. Õpetajad võivad seetõttu valida üksikuid Allemandes-, Sarabandes– või muid osi enne terve partiita õppimist.
Tehnilised nõudmised hõlmavad kiireid passaaže, hüppeid, keerukaid ornamente, akordilisi faktuure ja samaaegseid hääli. Tõhus sõrmestus ja ökonoomne liikumine on hädavajalikud; liigne jõud on harva tõhus.
Täielik partiita nõuab ka märkimisväärset keskendumist. Pianist peab säilitama tähelepanu läbi mitme kontrastse osa ja stiililise sidususe kogu teose vältel. See muudab kogumiku väärtuslikuks ettevalmistuseks kontserdiesinemiseks.
Täiskasvanud õppijatele võivad partiitad kujuneda rahuldust pakkuvateks pikaajalisteks projektideks, sest nende muusikaline sügavus kasvab korduva õppimisega. Noorematele edasijõudnud õpilastele pakuvad valitud osad olulist sissejuhatust Bachi suurde kontserdirepertuaari.
Progressiivses Bachi õppes järgnevad partiitad loomulikult põhjalikule kogemusele Prantsuse süitide, Inglise süitide, Sinfooniate ja Hästi tempereeritud klaviiri valitud teostega. Neid võib õppida ka kõrvuti Itaalia kontserdiga ja teiste edasijõudnute teostega.
Partiitasid peetakse üldiselt Bachi kolmest suurest klahvpillisüitide kogumikust kõige nõudlikumaks. See ei tähenda, et iga osa oleks raskem kui iga osa Prantsuse või Inglise süitides, kuid kogumik tervikuna esitab pianistile suuremaid nõudmisi.
Need võib sobivalt liigitada edasijõudnute kuni väga edasijõudnute repertuaari. Nende keskne õppetund on, et tehniline virtuoossus peab alati teenima muusikalist karakterit, struktuuri, rütmi, kontrapunkti ja väljendust.
13 – Prantsuse avamäng BWV 831 (Französische Ouvertüre / French Overture)
(Väga edasijõudnud)
J. S. Bachi Prantsuse avamäng, BWV 831, on üks tema kõige mõjuvamaid ja keerukamaid klahvpilliteoseid. See ühendab prantsuse avamängustiili suursugususe keeruka kontrapunkti, rikkaliku ornamentika, rikkaliku harmoonia ja nõudliku klahvpillikirjutusega. See tähistab suurt sammu edasi Prantsuse süitidest, Inglise süitidest ja partiitadest.
Teos avaldati 1735. aastal Clavier-Übungi teise osa osana koos Itaalia kontserdiga ning asetab prantsuse ja itaalia muusikastiili teadlikult kõrvuti. Avaldatud versioon on h-mollis, kuigi säilinud on ka c-moll-versioon.
Algus järgib prantsuse avamängu iseloomulikku mustrit: aeglane ja pidulik osa punktirütmide ning rikkaliku ornamentikaga, millele järgneb kiirem kontrapunktiline kirjutus. Pianist peab andma algusele suursugususe ja retoorilise kaalu, muutmata seda jäigaks või raskepäraseks.
Ornamentika on siin eriti tähtis. Trillerid, mordendid, pöörded, appoggiaturad ja muud kaunistused on osa muusikalisest keelest. Õpilased peaksid mõistma aluseks olevat meloodilist struktuuri, et ornamentika jääks loomulikuks ja väljendusrikkaks ega muutuks kiirustatuks või mehaaniliseks.
Järgnev kiire osa nõuab hoopis teistsugust lähenemist. Rütmiline energia ja kontrapunktiline selgus asendavad alguse tseremoniaalse karakteri. Pianist peab puudutust ja artikulatsiooni veenvalt muutma, säilitades samal ajal suurema struktuuri järjepidevuse.
Seejärel liigub teos läbi kontrastsete tantsude, sealhulgas Courante, Gavotte, Passepied, Sarabande, Bourrée ja Gigue. Igaüks vajab oma rütmilist identiteeti ja väljenduslikku karakterit.
Sarabande on eriti väärtuslik edasijõudnud õpilastele, sest selle aeglane tempo paljastab kõik fraseerimise, harmoonia, artikulatsiooni, ornamentika ja tooni detailid. Pianist peab looma intensiivsuse harmoonilise suuna, ajastuse, tasakaalu ja kontrollitud resonantsi abil, mitte lihtsalt helitugevust suurendades.
Lõpetav Gigue esitab vastandliku tehnilise väljakutse. Selle kiirus ja kontrapunktiline tekstuur nõuavad väledust, rütmilist täpsust, vastupidavust ja hoolikat häälte kontrolli. Selgus peab olema tähtsam kui pelk tempo.
Teos on suurepärane õppetund ka suuremahulises vormis. Õpilane peab hoidma muusikalist kontseptsiooni läbi pika kontrastsete osade jada. Tonaalsete suhete, kadentside, korduvate žestide ja faktuurimuutuste uurimine võib tugevdada nii päheõppimist kui ka interpretatsiooni.
Häälte tasakaal on kogu teose vältel hädavajalik. Oluline teema võib esineda sisemises hääles või bassis, mitte ülemises reas. Seetõttu peab pianist tasakaalu pidevalt muutma, selle asemel et lubada ülemisel häälel automaatselt domineerida.
Bach kirjutas teose kahe manuaaliga klavessiinile, mistõttu kaasaegne pianist peab lahendama registri ja faktuuri muutuste taastootmise probleemi ilma teise klaviatuurita. Dünaamika, artikulatsioon, häälte tasakaal, register ja valikuline pedaal võivad pakkuda veenvaid tänapäevaseid lahendusi.
Pedaali tuleb kasutada ettevaatlikult. Liigne resonants võib hägustada kiire kontrapunktilise kirjutuse ja nõrgendada tantsude rütmilist identiteeti. Sõrmekontroll ja selge artikulatsioon peavad jääma aluseks.
Ka tempo nõuab otsustusvõimet. Aeglaste ja kiirete lõikude kontrast on põhialus, kuid üksikud osad vajavad piisavalt paindlikkust, et mahutada ornamentikat ja retoorikat ilma põhialuse pulssi kaotamata.
Õpetajatele pakub Prantsuse avamäng edasijõudnud sünteesi tantsurütmist, ornamentikast, kontrapunktist, häälte tasakaalust, harmooniast, artikulatsioonist ja vormistruktuurist. Üksikuid osi võib õppida enne tervikteost, sõltuvalt õpilase tasemest.
Tugev taust valitud prelüüdide ja fuugadega kogumikust Hästi tempereeritud klaviir, mahukate osadega Inglise süitidest ja mitme partiita osaga on väga kasulik enne kogu kompositsiooni alustamist.
Prantsuse avamäng sobib liigitamiseks väga edasijõudnute repertuaari. Selle suurim õppetund on, et suursugusus sünnib kontrollist, mitte jõust: rütmiline kaal, artikulatsioon, harmoonia, ornamentika ja proportsioon loovad selle tseremoniaalse karakteri.
Osana Clavier-Übungist pakub see ka põneva võrdlusvõimaluse Itaalia kontserdiga. Koos näitavad need kaks teost Bachi võimet omandada erinevaid Euroopa stiile ja muuta need väga isikupäraseks klahvpillimuusikaks.
14 – Kromaatiline fantaasia ja fuuga BWV 903 (Chromatische Fantasie und Fuge / Chromatic Fantasia and Fugue)
(Väga edasijõudnud / kontserditase)
J. S. Bachi Kromaatiline fantaasia ja fuuga d-mollis, BWV 903, on üks klahvpillirepertuaari dramaatilisemaid teoseid. See ühendab ebatavaliselt vaba ja väljendusrikka Kromaatilise fantaasia tihedalt organiseeritud Fuugaga. Improvisatsioonilise vabaduse ja kontrapunktilise korra kontrast on teose karakteri keskmes.
Kompositsiooni täpne loomisaeg on ebakindel ning Bach näib olevat teost oma elu jooksul ümber töötanud. Selle vaba stiil seostab seda klahvpillifantaasia traditsiooniga ja eristab seda süsteemsemalt organiseeritud kogumikest.
Fantaasia uurib kromaatilist harmooniat, arpedžosid, kiireid skaalasid, väljenduslikke žeste, pause ja retsitatiivilaadseid lõike. Kuigi see võib kõlada spontaanselt, ei ole see juhuslik. Selle harmooniline areng ja retoorilised žestid loovad hoolikalt kujundatud muusikalise arutluskäigu.
Õpilaste jaoks pakub kromaatiline keel olulise õppetunni harmoonilise väljenduse kohta. Pooltooniline liikumine, dissonants ja viivitatud lahendus loovad võimsa pinge. Bassi ja harmooniliste tugipunktide mõistmine võib muuta muusika kuulamise ja meeldejätmise palju lihtsamaks.
Vabad lõigud nõuavad ka retoorilist fraseerimist. Need peaksid kõlama nagu muusikaline kõne, milles on žeste, küsimusi, pause ja rõhuasetusi. Vabadus peaks tulenema harmooniast ja muusikalisest žestist, mitte meelevaldsetest tempo muutustest.
Kiired skaalad ja arpedžod nõuavad märkimisväärset kontrolli, kuid neid ei tohiks kunagi käsitleda pelgalt virtuoossete efektidena. Tavaliselt intensiivistavad need harmooniat, ühendavad žeste või loovad dramaatilist hoogu.
Fuuga loob täiesti teistsuguse maailma. Pianist peab liikuma vabadusest distsipliini, järgides teemat järjestikustes häältes ja säilitades selguse keerukas kontrapunktilises faktuuris.
Häälte tasakaal on hädavajalik. Teema peaks olema selle sisseastumisel kuuldav, kuid seda ei tohiks alati helitugevuse abil üle rõhutada. Artikulatsioon, toon, ajastus ja peen rõhuasetus võivad muuta teema selgeks, hävitamata häälte vahelist tasakaalu.
Sisemised hääled nõuavad kaasaegsel klaveril erilist tähelepanu. Üksikute häälte eraldi harjutamine võib aidata õpilasel kuulda, kuidas iga liin panustab tervikusse. Lõppeesmärk on siiski tajuda hääli ühe muusikalise vestlusena.
Rütmiline stabiilsus on Fuugas eriti oluline. Erinevalt vabamast Fantaasiast sõltub selle struktuur kindlast pulsist. Pianist peaks harjutama piisavalt aeglaselt, et kuulda iga sisseastumist selgelt, ja seejärel järk-järgult kujundama tempo, mis säilitab kontrapunktilise selguse.
Ka pedaali kasutamine peab olema tagasihoidlik. Pedaal võib toetada resonantsi Fantaasias, kuid liigne sustain võib hägustada nii kromaatilised harmooniad kui ka Fuuga iseseisvad hääled. Sõrmeline artikulatsioon peab jääma aluseks.
Päheõppimist aitab muusika kontseptuaalne mõistmine. Fantaasias moodustavad harmoonilised tugipunktid ja retoorilised osad vaimse kaardi; Fuugas annavad teema ja selle sisseastumised struktuursed orientiirid. See on palju kindlam kui ainult sõrmemälule toetumine.
Teost tuleks õppida järk-järgult, jagades Fantaasia selle harmooniliste ja retooriliste žestide järgi ning Fuuga teema sisseastumiste, episoodide ja suuremate struktuuriliste lõikude järgi.
Õpetajatele muudab kahe osa vaheline kontrast teose erakordseks uurimuseks kahest teineteist täiendavast musitseerimisviisist. Fantaasia õpetab vabadust, retoorikat, kromaatilist väljendust ja ajastust; Fuuga õpetab distsipliini, imitatsiooni, tasakaalu, artikulatsiooni ja kontrapunktilist organiseeritust.
Teoseni on kõige parem jõuda pärast märkimisväärset kogemust Kaheosaliste inventsioonide, Sinfooniate, valitud Prantsuse ja Inglise süitide osade ning mitme Hästi tempereeritud klaviiri prelüüdi ja fuugaga. Need loovad aluse selle edasijõudnute kontrapunktilistele nõudmistele.
See valmistab pianisti ette ka Goldbergi variatsioonideks ja Fuugakunstiks, süvendades samal ajal õpilase mõistmist kogumiku Hästi tempereeritud klaviir kõige keerukamatest fuugadest.
Kromaatiline fantaasia ja fuuga on sobivalt liigitatav väga edasijõudnute / kontserditaseme repertuaari. Selle raskus ei seisne üksnes sõrmtehnikas, vaid muusikalises küpsuses, mida on vaja väljendusliku vabaduse, harmoonilise pinge ja range kontrapunkti ühendamiseks.
Lõppkokkuvõttes näitab BWV 903 Bachi võimet ühendada emotsionaalne intensiivsus struktuurse kontrolliga. Edasijõudnud pianistile ei ole see lihtsalt raske pala, vaid õppetund retoorikas, harmoonias, kontrapunktis, häälte tasakaalus, rütmis ja muusikalises vabaduses.
15 – Goldbergi variatsioonid BWV 988 (Goldberg-Variationen / Goldberg Variations)
(Väga edasijõudnud / kontserditase)
J. S. Bachi Goldbergi variatsioonid, BWV 988, kuuluvad klahvpillimuusika kõrgeimate meistriteoste hulka. 1741. aastal Clavier-Übungi neljanda ja viimase osana avaldatud teos koosneb Aariast, kolmekümnest variatsioonist ja Aaria tagasitulekust. Bachi algne pealkiri täpsustab kahe manuaaliga klavessiini, mis peegeldab teose märkimisväärset tehnilist ja muusikalist ülesehitust.
Pianoõppijale tähendavad Goldbergi variatsioonid üht Bachi õppe kõrgeimatest etappidest. Need ühendavad kontrapunktilise kuulamise, häälte tasakaalu, artikulatsiooni, ornamentika, rütmilise täpsuse, klahvpillitehnika, harmoonia, struktuurianalüüsi, mälu, keskendumise ja interpretatsiooni monumentaalses mõõtkavas.
Avav Aaria on 32-taktiline sarabandilaadne pala G-duuris. Kolmkümmend variatsiooni põhinevad peamiselt selle aluseks oleval bassi- ja harmoonilisel struktuuril, mitte lihtsalt meloodia kaunistamisel. Nii loob Bach ühest ühisest alusest tohutu mitmekesisuse.
Selle põhimõtte mõistmine on hädavajalik. Variatsioonid muutuvad tantsudeks, kanoniteks, virtuoosseteks osadeks, väljendusrikasteks paladeks ja kontrapunktilisteks konstruktsioonideks, kuid jäävad omavahel seotuks ühise harmoonilise raamistiku kaudu. Aaria tagasitulek lõpus sulgeb suure muusikalise kaare.
Iga kolmas variatsioon alates variatsioonist 3 kuni variatsioonini 27 on kanon. Nende kanoniliste osade vahele paigutab Bach erakordse hulga kontrastseid vorme ja karaktereid. Suuremahuline järjestus nõuab pianistilt mõtlemist üksikpala piiridest kaugemale ja iga variatsiooni rolli arvestamist kogu tsüklis.
See muudab kontrasti ja proportsiooni keskseteks interpretatsioonilisteks väljakutseteks. Briljantne variatsioon ei tohiks kõlada nagu aeglane lüüriline osa ning tihe kontrapunktne teos ei tohiks omada sama karakterit nagu kerge tants. Iga variatsioon vajab individuaalsust, samal ajal panustades terviku ühtsusse.
Kanonid jätkavad Kaheosalistes inventsioonides ja Sinfooniates alustatud kontrapunktilist õpet, kuid palju kõrgemal tasemel. Pianist peab säilitama kahe hääle iseseisvuse ning muutma nende imitatsiooni selgeks ja väljendusrikkaks.
Häälte tasakaal on üks suurimaid väljakutseid kogu tsükli vältel. Oluline materjal võib ilmuda sisemises hääles või bassis, mitte ülemises reas. Kaasaegsel klaveril võivad mitu kihti kergesti ühineda, mistõttu peab pianist pidevalt kohandama tasakaalu, puudutust ja artikulatsiooni.
Tehnilised nõudmised varieeruvad tohutult. Mõnes variatsioonis on skaalad, arpedžod, korduvad mustrid, hüpped, ornamentika või käte ristumine; teised on rasked peamiselt oma peene häälte tasakaalu ja väljenduslike nõudmiste tõttu. Tehnilisest täpsusest üksi ei piisa: igal mustril peab olema rütmiline karakter ja harmooniline suund.
Rütmiline kontroll on sama tähtis. Variatsioonidel on väga erinev rütmiline iseloom, kuid igaühes peab säilima kindel põhialune pulss. Väike väljenduslik paindlikkus võib olla sobiv, kuid ebastabiilne tempo võib kahjustada suuremat struktuuri.
Ornamentika on veel üks oluline õppevaldkond. Trillerid, mordendid, pöörded, eellöögid ja muud figuurid kuuluvad Bachi muusikalisse keelde. Õpilased peaksid mõistma nende seost harmoonia ja fraasiga, mitte käsitlema neid eraldiseisvate tehniliste kaunistustena.
Avav Aaria näitab, miks aeglane muusika võib olla sama raske kui virtuoosne kirjutus. Selle suhteline lihtsus toob esile fraseerimise, tooni, tasakaalu, ajastuse ja harmoonilise mõistmise. Pianist ei saa tehnilise säravuse taha nõrkusi varjata.
Bachi täpsustus kahe manuaaliga klavessiini kohta on samuti oluline. Mõned lõigud kasutavad kahe klaviatuuri füüsilisi võimalusi, eriti käte ristumises ja kontrastsetes faktuurides. Kaasaegsel klaveril tuleb need efektid uuesti läbi mõelda puudutuse, häälte tasakaalu, dünaamika ja resonantsi kaudu.
Pedaali tuleks seetõttu kasutada ettevaatlikult. Kaasaegse klaveri pikk kõla võib kergesti hägustada kontrapunktilisi faktuure. Sõrmeline artikulatsioon ja nootide pikkuse kontroll peaksid jääma peamisteks vahenditeks selguse säilitamisel.
Päheõppimist toetavad kõige paremini erinevad arusaamise vormid: visuaalne, füüsiline, harmooniline, struktuurne ja kuuldeline. Korduva bassi ja harmoonilise aluse äratundmine annab pianistile kogu tsükli jaoks mõistelise kaardi.
Goldbergi variatsioone tuleks käsitleda pikaajalise projektina. Üksikuid variatsioone võib õppida eraldi enne kogu tsükli ettevõtmist ning nummerdust ei tohiks tõlgendada lihtsa raskusastmena.
Variatsioon 30 on Quodlibet, milles kasutatakse saksa rahvalike laulude meloodiaid humoorikases ja ootamatus lõpus. Aaria tagasitulek pärast seda loob erakordse lõpetatuse tunde.
Pianoõppijale pakub kogu tsükkel suurepärast õpetust suuremahulise muusikalise jutustamise kohta. Kordus, kontrast, variatsioon ja tagasitulek võivad luua võimsa teekonnatunde ilma tavapärase jutustuse vajaduseta.
Õpetajatele on kõige parem teost läheneda järk-järgult. Erinevaid variatsioone saab valida konkreetsete võimete arendamiseks: kiireid passaaže, häälte tasakaalu, kontrapunkti, ornamentikat või lüürilist fraseerimist. Õpilane peaks alati mõistma, kuidas iga tehniline probleem teenib suuremat muusikalist kontseptsiooni.
Goldbergi variatsioonid pakuvad ka sügavat õppetundi variatsioonitehnikas. Bach demonstreerib, kuidas ühest harmoonilisest struktuurist võib sündida erakordne rütmi, meloodia, faktuuri ja karakteri mitmekesisus.
Progressiivses Bachi õppes toovad need kokku palju oskusi, mida on omandatud Anna Magdalena Bachi noodivihikust, Väikestest prelüüdidest, Kaheosalistest inventsioonidest, Sinfooniatest, süitidest ja Hästi tempereeritud klaviirist. Neid võib õppida koos partiitade ja Prantsuse avamänguga Bachi klahvpillirepertuaari kõrgeima taseme osana.
Goldbergi variatsioonid on sobivalt liigitatavad väga edasijõudnute / kontserditaseme repertuaari. Üksikute variatsioonide raskusaste on väga erinev, kuid kogu tsükli esitamine nõuab erakordset tehnilist kindlust, keskendumist, kontrapunktilist kontrolli, stiilitunnetust ja muusikalist küpsust.
Lõppkokkuvõttes õpetab BWV 988, et erakordne mitmekesisus võib sündida erakordsest ühtsusest. Bach muudab ühe harmoonilise aluse kolmekümneks kontrastseks muusikaliseks maailmaks ja pöördub seejärel tagasi algusesse. Edasijõudnud pianisti jaoks on selle teose õppimine tehnika, kuulamise, struktuuri ja muusikalise mõtlemise õppetund.
16 – Fuugakunst BWV 1080 (Die Kunst der Fuge / The Art of Fugue)
(Väga edasijõudnud / spetsialiseeritud repertuaar)
J. S. Bachi Fuugakunst, BWV 1080, on üks kontrapunktilise muusika suurimaid monumente. See esindab Bachi eluaegse fuuga, kanoni, imitatsiooni ja muusikalise transformatsiooni uurimise kulminatsiooni. Selle asemel et toimida peamiselt tavapäraste klahvpilliteoste kogumikuna, on see sügav uurimus sellest, mida saab luua ühest keskse tähtsusega muusikalisest teemast.
Teost komponeeriti ja parandati Bachi elu viimasel kümnendil ning see avaldati pärast tema surma 1751. aastal. Bach ei määratlenud konkreetset instrumenti ning säilinud allikad esitavad muusika peamiselt partituurikujul. See on toonud kaasa jätkuva arutelu algselt kavandatud esituskeskkonna üle, kuigi tänapäevased esitused klavessiinil ja klaveril on kindlalt välja kujunenud.
Teos uurib peamist teemat arvukate kontrapunktiliste tehnikate kaudu. Avaldatud tsükkel sisaldab suurt hulka Contrapuncti ja nelja kanonit, samas kui säilinud käsikiri ja surmajärgne väljaanne erinevad teineteisest nii ülesehituse kui ka sisu poolest.
Pianoõppija jaoks on keskne mõiste kontrapunkt: iseseisvad meloodilised jooned peavad säilitama omaette tähenduse, moodustades samal ajal sidusa terviku. Ühe hääle esitatud teema võib saada vastuse teiselt, muutuda inversiooni, augmentatsiooni, diminutsiooni, stretto või kanonilise imitatsiooni kaudu ning ühineda muu materjaliga.
See nõuab erakordselt kõrget polüfoonilise kuulamise taset. Mitu häält on korraga aktiivsed ning oluline teema võib ilmuda sisemises hääles, mitte sopranis. Pianist peab seetõttu kontrollima häälte vahelist hierarhiat, säilitades samal ajal nende iseseisvuse.
Häälte tasakaal on üks suurimaid väljakutseid. Kõigi nootide mängimine võrdse raskusega võib muuta muusika eristamatuks vooluks. Erinevad hääled vajavad erineval määral esiletõstmist ja erinevat artikulatsiooni, samal ajal kui kaasaegse klaveri pikk kõla võib need kergesti kokku sulatada.
Teos on ka erakordne kursus kontrapunktilise transformatsiooni alal. Inversioon pöörab meloodilise suuna ümber, augmentatsioon pikendab nootide väärtusi, diminutsioon tihendab neid ning stretto paigutab teema sisseastumised lähestikku. Need ei ole lihtsalt teoreetilised protseduurid; Bach muudab need kuuldavaks muusikaliseks suhteks.
Õpetajatele pakub Fuugakunst ideaalset ühendust analüüsi ja esituse vahel. Õpilased võivad noodis märkida teema sisseastumisi, inversioone, episoode, kadentse ja transformatsioone ning seejärel kuulata neid klahvpillil. See tugevdab nii mõistmist kui ka mälu.
Kanonid pakuvad kontsentreeritud uurimusi imitatsioonist, tasakaalust ja häälte juhtimisest. Üksikud kanonid võivad olla väärtuslik repertuaar ka siis, kui õpilane ei ole veel valmis kogu tsüklit õppima.
Rütmiline stabiilsus jääb põhialuseks. Keerukas kontrapunkt nõuab kindlat sisemist pulssi, kuid muusika ei tohiks kõlada mehaaniliselt metronoomilisena. Fraseerimine, artikulatsioon, harmooniline pinge ja kontrapunktiline rõhuasetus peavad looma rütmilise elavuse.
Kaasaegne klaver pakub nii väljakutseid kui ka võimalusi. Kuna teose instrumentatsioon on ebakindel, ei ole pianist seotud ühe kindla ja lõpliku kõlavärviga. Tõlgendust peaksid juhtima pigem häälte juhtimise selgus ja truudus muusikalisele struktuurile.
Pedaali tuleks üldjuhul kasutada väga tagasihoidlikult. Liigne resonants võib varjata just neid suhteid, mis teevad teose nii huvitavaks. Sõrmeline artikulatsioon, tasakaal ja nootide pikkuse kontroll peavad olema esikohal.
Ka päheõppimine ei tohiks toetuda üksnes sõrmemälule. Visuaalne, füüsiline, harmooniline, struktuurne ja kuuldeline mälu peaksid töötama koos. Põhiteema õppimine selle erinevates transformatsioonides annab pianistile eriti kasuliku vaimse raamistiku.
Teost tuleks käsitleda pikaajalise õppimisena. Üksikuid Contrapuncti võib põhjalikult õppida ilma kogu tsüklit kohe ette võtmata ning palad ei moodusta lihtsat kergest raskeni kulgevat järjestust.
Fuugakunst nõuab ka erakordset intellektuaalset keskendumist. Pianist peab järgima mitut häält, mõistma nende transformatsioone ja samal ajal säilitama teadlikkuse suuremast arhitektuurist. See muudab teose põhimõtteliselt erinevaks palast, mille peamiseks väljakutseks oleks kiirus või füüsiline virtuoossus.
Eriti kuulus on lõpetamata viimane fuuga, mida tuntakse tavaliselt nime Contrapunctus XIV all. Bachi säilinud käsikirjas katkeb fuuga pärast teema esitlemist, milles sisalduvad noodid B-A-C-H. Carl Philipp Emanuel Bach lisas märkuse, mille kohaselt tema isa suri fuuga kallal töötades. Täpne kronoloogia ja allikalugu on siiski keerukamad, kui tuntud lugu viitab, ning hilisemaid täiendusi ei tohiks segi ajada Bachi säilinud muusikaga.
Õpilaste jaoks pakub see võimalust õppida, et muusikalugu sisaldab mõnikord lahendamata küsimusi. Erinevad väljaanded võivad teha erinevaid redaktsioonilisi valikuid järjekorra, instrumentatsiooni, versioonide ja täienduste osas. Tõsiselt õppiv pianist peaks eristama Bachi säilinud noodikirja hilisematest lisandustest.
Fuugakunsti näiline intellektuaalne keerukus muutub üha arusaadavamaks, kui kuulaja õpib ära tundma teema, selle vastused, inversioonid ja kanonilised suhted. Teose keerukus ei ole eesmärk omaette: kontrapunkt loob liikumist, pinget, tasakaalu, üllatust ja ilu.
Progressiivses Bachi õppes kuulub Fuugakunst lõppfaasi või selle lähedusse. See järgneb loomulikult Kaheosalistele inventsioonidele, Sinfooniatele, süitidele ja Hästi tempereeritud klaviirile. Goldbergi variatsioone võib õppida selle kõrval teise kõrgeima taseme uurimusena ühtsusest ja transformatsioonist.
Need kaks teost erinevad oluliselt: Goldbergi variatsioonid loovad ühisest harmoonilisest alusest tohutu mitmekesisuse, samas kui Fuugakunst keskendub ühe kontrapunktilise teema võimalustele. Koos näitavad need kahte erakordset külge Bachi kompositsioonilisest kujutlusvõimest.
Pianoõppijale ei ole Fuugakunst lihtsalt edasijõudnud tehnika proov. See on võimekuse proov kuulata, analüüsida, meelde jätta ja mängides muusikaliselt mõelda. Õpetajale pakub see võrreldamatut materjali iseseisvate häälte, häälte tasakaalu, artikulatsiooni, rütmi, struktuuri ja kontrapunktilise mõistmise arendamiseks.
Fuugakunst on sobivalt liigitatav väga edasijõudnute / spetsialiseeritud repertuaari. Selle tõeline raskus ei seisne ainult tehnilises kontrollis, vaid mitme iseseisva muusikalise liini säilitamises ja nendevaheliste suhete mõistmises läbi ulatusliku tsükli.
Lõppkokkuvõttes näitab BWV 1080, kuidas äärmiselt piiratud muusikalisest lähtekohast võib sündida erakordne mitmekesisus. Ühestainsast teemast alustades uurib Bach hämmastavat hulka kontrapunktilisi transformatsioone ja kanoneid. Edasijõudnud pianisti jaoks esindab see Bachi õpingute tippu mitte seetõttu, et see oleks lihtsalt kõige raskem, vaid seetõttu, et see nõuab tehnika, kuulmise, intelligentsi, struktuuri ja muusikalise väljenduse toimimist koos kõrgeimal tasemel.
(Selle artikli kirjutamisel osalesid ja aitasid kaasa Gemini ja ChatGPT. See on üksnes viitedokument selleks, et avastada muusikat, mida te veel ei tunne. Artikli sisu täielikku täpsust ei garanteerita. Palun kontrollige teavet usaldusväärsetest allikatest.)